Mis on võlakiri lihtsam alt öeldes?

2024 Autor: Howard Calhoun | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 10:25

Võlakirjad on maailmas ringelnud juba üle 200 aasta – pikk aeg vanimate väärtpaberite erinevate emissioonidega eksperimenteerimiseks. Esimesed võlakirjad emiteeris juba 17. sajandil Inglismaa osariik – laekumiste-võlakirjade raames laenati rahv alt raha eelarvedefitsiidi katteks. Ehk siis sama laen, aga panga asemel antakse raha intressi ja sellele järgneva väärtpaberite lunastamise eest, kuid ilma pikkade moodsate lepinguteta. Lisaks klassikalistele ajaproovile vastu pidanud ja kõige usaldusväärsemateks peetavatele võlakirjatüüpidele on tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas üha enam tekkinud uut tüüpi võlakohustusi. Peate lihts alt aru saama, mis on võlakiri – paljude kaasaegsete finantsinstrumentide eelkäija.

Natuke ajalugu

Inglismaa eeskujul on Nõukogude riik emiteerinud võlakirju aastakümneid, pakkudes võlakirjadele lisatulu paljude finantsküsimuste lahendamiseks. Neil ajaloolistel aegadel oli valitsuse väärtpaberite lunastaminesundloomus. Lisaks vähenesid regulaarselt maksete intressid ja maksetähtaegu nihutati 20-30 aastat.

Venemaal sai võlakirjaemissioonide ajalugu alguse 18. sajandil Katariina II-st, kes ajas edukat välismajanduspoliitikat, kindlustas laenu Hollandis ja Itaalias pikaleveninud sõjaks türklastega. Välisvõla summa ulatus lõpuks 200 miljoni rublani, mis tähendab tänase raha kohta umbes 11 miljardit rubla.

1812. aasta Isamaasõja ajal nõuti uut riigilaenu lühiajalise võlakirjaemissiooni näol, kuid riigilaenu lunastamise sunniviisilisuse tõttu ei saanud võlakirjad populaarseks väärtpaberiks sellest ajast.

Kuni nõukogude ajani elas riigikassa pikaajalise võla režiimis, emiteerides seeriaid võlakirju, asendades vanad aegunud riigikassa piletid uutega. NSV Liidu ajalugu mäletab võidetud laenude näol võlakirju, millega sai osta "nappust kaupa". 1990. aastatel ei tähendanud emiteeritud valitsuse võlakirjad enam toorme tagatist, olles nüüd finantsinstrument, millesse nii organisatsioonid kui ka kõik üksikisikud, kes teadsid, millesse võlakiri võiksid investeerida.

Kuldlaen

NSV Liidu ajaloo kuulsaim valitsuse laen oli 1982. aasta võlakirjade "kullalaen". Rahvas nimetas neid 1982. aastal tohutus ringluses välja lastud võlakirju "Brežnevi laenuks" ja täpset summatemiteeritud võlakirjadest ametlikult ei teatatud. "Kuldlaenu" võlakirjade nimiväärtused olid välja antud 25, 50 ja 100 rubla aastas tuluga 3%, mida peeti tollal väga heaks rahaks. Võlakirjade omandiõigust ei fikseeritud kuskil, need anti välja esitajale, olles praktiliselt teiseks valuutaks riigis.

Võlakirju loositi välja mitu korda aastas ja võitis võlakiri, mille number loosimise käigus välja kukkus. Siis oli võimalik võita kuni 10 tuhat rubla.

Nõukogude Liidu lagunemisel langesid võlakohustused riigi kodanike ees Vene Föderatsioonile. Rahaliste kohustuste täitmine võlgade tasumise ja uute võlakirjade vastu vahetamise näol jätkus 1994. aasta lõpuni. Juba uute IOUde omanikud, kes vahetasid 1982. aasta võlakirjad 1992. aasta võlakirjade vastu, said nende pe alt raha 2004. aasta oktoobrini, seejärel pikenes maksetähtaeg 2005. aasta lõpuni. Võlakirjad lunastati ümberarvutamisega, võttes arvesse 1998. aasta nimiväärtust. Selgus, et võlakirjade eest nimiväärtusega 500, 1000 ja 10 000 rubla maksti vastav alt 50 kopikat, 1 rubla ja 10 rubla.

Pärast kõigi maksetähtaegade lõppu pöördusid paljud "kuldlaenu" võlakirjade omanikud kohtusse, et lahendada kohustustest tulenevate vahendite saamise küsimus. Meie riigi kohtusüsteemis said taotlejad igal pool keeldumist. Kuid Euroopa Inimõiguste Kohus on käsitlenud mitmeid kaebusi, mille lõplikud otsused on siduvadteha võlgnetavad maksed. Kõige püsivamad ja kannatlikumad said oma raha võlgu riigivõla eest.

Kes saab emiteerida võlakirju

Meie riigis, välja arvatud riik, võib võlakirju emiteerida iga juriidiline isik, näiteks aktsiaselts või piiratud vastutusega äriühing. Valitsuse võlakirju on õigus paigutada nii Vene Föderatsiooni tasemel - need on föderaalsed laenuvõlakirjad üksikisikutele - OFZ, kui ka föderatsiooni subjektide tasemel, näiteks Saratovi oblasti, Moskva oblasti võlakirjad, Moskva linn, aga ka omavalitsuste tasandil - Novosibirski, Tomski võlakirjad.

Võlakirjade uues ajaloos kuni 2001. aastani emiteeriti ainult riigivõlakirju – lühiajalisi, OFZ ja föderatsiooni subjektide – Moskva, Peterburi, Orenburgi oblasti – võlakirju.

Esimesed korporatiivsed emitendid Venemaa väärtpaberiturul olid OAO Gazprom, hiljem kaasaegse instrumendiga Gazprombank võlakirjad pluss, ja OAO NK Lukoil.

Mis on võlakiri

"Bond" tähendab inglise keelest tõlkes "kohustust". Mis on võlakiri - see on võlgniku konkreetne kohustus kindlaksmääratud ajal tagastada võlasumma ja võl alt tasumisele kuuluv intress. Võlakirja väljaandja, selle väljastaja, tegutseb laenuvõtjana ja võlakirja ostja on laenuandja. Rahastajad kasutavad sageli pika sõna "võlakiri" asemel slängisõna "võlakiri", mis tähendab sama asja.

Võlakirja olemus seisneb selles, et see on väärtpaber, mis annab ostjale teatud perioodi jooksul sissetulekut konstantse protsendina selle nimiväärtusest kindla laenusuhte tähtajaga.

Võlakirja nimiväärtus on võlakirja esiküljele trükitud ja lunastamiskuupäeval makstud hind, st võlakirja lunastamine.

Võlakiri on pikaajaline võlainstrument, tavaline IOU investori vahel, kes selle ostis ja seega raha laenab, ja võlakirja väljastanud laenuvõtja-emitendi vahel.

Võlakirjad ostnud investor ei ole emitendi ettevõtte omanik (nagu aktsiate puhul), ta on ainult võlakirjad väljastanud ettevõtte võlausaldaja. Ja võlakirja paigutamise kokkulepitud tähtaja lõppedes kohustub emiteeriv ettevõte laenuraha kasutamise võimaluse eest laenuraha koos intressidega tagastama. Mis on võlakiri? See on sarnane pangahoiusega, kui klient hoiustab raha kontole, ootab mõnda aega ja saab siis oma raha koos intressidega kätte. Kuid erinev alt hoiustest ei ole võlakirju hoiuste kindlustusagentuur kindlustanud. Kasum on peaaegu sama nii võlakirja kui ka vahendite hoiustamisel.

Võlakirjade erinevad vormid

Klassikaline vorm on kupongvõlakiri – püsiva kupongiga ehk kindla protsendiga makseks. Emiteeriv ettevõte maksab võlakirjaomanikele tulu kupongide kujul - samad püsivad maksed kogu paigutuse perioodi jooksulvõlakirjad. Kui võlakiri lunastatakse (lunastatakse välja emitendi poolt), saavad investorid nimiväärtuse ja lõpliku kupongi.

Zipless võlakiri – selle pe alt ei maksta kuponge, vaid ainult nimiväärtus laenutähtaja lõpus. Ainus kasumiallikas nullkupongiga võlakirja ostmisel on ostuhinna ja paberile kirjutatud nimiväärtuse vahe.

Viimasel ajal on muutunud väga populaarseks muutuva kupongiga võlakirjad, kus kupongi suurus on ette teadmata, ei ole see fikseeritud, sest see muutub kogu aeg koos võlakirja enda maksumusega, sõltuv alt majanduse olukord riigis ja maailma finantsturgudel.

Eurovõlakirjad on väljaspool Euroopa Liitu tegutsevate ettevõtete poolt Euroopa aktsiaturul emiteeritud võlaväärtpaberid. Tavaline erainvestor ei saa opereerida Venemaa emitentide eurovõlakirjadega kapitali välismaale ülekandmise raskuste ja sellele turule sisenemise kõrge barjääri tõttu. Eurovõlakirjadega on võimalik tehinguid teha vähem alt 250 000 USA dollari suuruse kapitaliga.

Vormi erinevus annab mõningaid eeliseid väljaandjale endale. Sissetulekute maksmine, võlakirjade lunastamine ja muud tehingud tehakse laenuvõtja jaoks odavam alt.

Võlakirjad tähtaja järgi

• Lühiajaline - võlakirjade paigutamine perioodiks 1 kuni 3 aastat.
• Kesktähtaeg – perioodiks 3 kuni 7 aastat.
• Pikaajaline – paigutatud maksimaalseks tähtajaks 7–30 aastat. Iseloomustab suurem hinnakõikumine muutumiselturutingimused, st riskantsemad.
• Püsiv – alates 30 aastast või kauem ilma kindla tagasimaksekuupäeva.

Rämpsvõlakirjad

Võlakirju, millel on kõrge emitendi maksejõuetuse risk, nimetatakse sageli "rämps-" või "rämpsvõlakirjadeks". Väljend tuli meile Ameerika turult – rämpsvõlakirjad. Rämpsvõlakirjadel on väga kõrge tootlus, kuid tõenäoliselt on selliste võlakirjadega töötamine palju professionaale, kes teavad, kuidas hinnata emitendi krediidiriski.

Võlakirjad emitendi staatuse järgi

Ettevõte – väljastavad suured ettevõtted, tavaliselt pikaks perioodiks

Valitsus – Venemaa võlakirjad, mis on riigi valitsuse poolt välja antud registreeritud paberivabade väärtpaberite kujul.

Omavalitsus – piirkondlike täitevvõimude võlakirjad.

Rahvusvaheline - emiteeritakse väljaspool riiki, näiteks välisvaluutas emiteeritud eurovõlakirjad.

Võlakirjad tagatise tüübi järgi

Hüpoteeklaenukirjad – tagatud osaga kinnisvarast, mis on tagatiseks usaldusväärsuse tagamiseks emitendina ja meelitab ligi rohkem investoreid. Vara tagatiseks võivad olla ruumid, sõidukid, seadmed. Juhul, kui emitent ei täida võlakirjadest tulenevaid kohustusi, on investoril õigus nõuda panditud vara müüki, et investeeritud raha tagastada.

Tagamata võlakirjad – IOU-d ilma pakkumisetaigasugune turvalisus. Tagatiseta võlakirjade usaldusväärsus sõltub ainult võlakirju väljastanud ettevõtte finantsseisundist, stabiilsusest ja ajaproovitud staatusest. Tuntud suurosalused emiteerivad ainult tagatiseta võlakirju, sest nende nimi on juba investorite ees võlakohustuste täitmise tagatis.

Aktsiate ja võlakirjade erinevused

Need on väärtpaberid, finantsturu instrumendid, millesse saab investeerida igaüks. Allpool on toodud olulised erinevused võlakirjade ja väärtpaberite turuosade vahel.

1. Võlakirju võivad emiteerida kõik äriettevõtted, aga ka riik, aktsiaid aga ainult aktsiaseltsid.
2. Võlakirja ostmine kujundab investori suhtumise IOU väljastanud ettevõtte võlausaldajasse ning aktsia ostmine moodustab investori kui emiteeriva ettevõtte aktsia omaniku-aktsionäri, mis annab talle õigus osaleda osalises juhtimises.
3. Võlakirja omanik ei saa lunastustähtajal vähem algväärtust, erinev alt aktsiatest, mille hind võib oluliselt langeda.
4. Kupongvõlakirjade intress on valdav alt fikseeritud ja lihtaktsia dividendid varieeruvad emiteeriva ettevõtte äritegevuse tõttu oluliselt või neid ei pruugita üldse maksta.
5. Võlakirjade kupongiintressi makstakse investorile laenutingimuste alusel ainult rangelt kindlaksmääratud perioodi jooksul, samas kui aktsiad teenivad kogu aeg tulu.
6. Võlakirjatulu, naguvõlakirjafondi puhul on alati madalam kui aktsiate puhul, kuid selle saamise garantii on palju suurem kui aktsiate puhul.
7. Võlakirjade kupongiintressil on aktsiate ees maksmisel eelisõigus. Ettevõtte ebarahuldava tegevuse korral otsustatakse aktsiatelt dividende mitte maksta, kuid võlakirjade kupongiintressi mittemaksmise küsimust ei tõstatata.
8. Emitendi pankroti korral tasutakse ennekõike võlakirjade maksete ja muude võlgnevuste ning alles viimasena aktsiate võlad. Sellistel juhtudel riskivad aktsionärid, et nad ei saa oma raha üldse kätte.

Maksundus

Märtsis 2017, pärast president V. V. varem tehtud ettepanekut teha muudatusi Vene Föderatsiooni maksuseadustiku 23. peatüki teise osa kohta aastatel 2017–2020 emiteeritud võlakirjade kohta.

Enne nimetatud seaduse vastuvõtmist maksustati eraisikute tulu võlakirjadega kauplemisest 13% kupongitulult ja võlakirjade müügist. Paberid väljastanud väljastaja maksis kupongi pe alt maksu ja raha tuli kontole juba “valgelt”. Võlakirjade müügilt maksti maakleri poolt kinni aasta alguses või siis, kui võlakirjaomanik võtab maaklerikontolt raha välja.

2018. aasta föderaallaenuvõlakirjad

OFZ 2018 iseloomustab atraktiivne intressimääresimene kupong - 7,5% aastas, mis suureneb iga järgneva kuue kuu järel, moodustades 10,5%, kui lunastada kolme aasta jooksul. Just riigivõlakirjad vastavad kõigile usaldusväärsuse ja kasumlikkuse nõuetele, mida tavainvestorid oma vahendite investeerimiselt ootavad. 2018. aasta eraisikute võlakirjadel on garanteeritud kõrge tootlus koos varajase müügi võimalusega ning võlakirjade ostmise ja lunastamise lihtsusega.