Alternatiivsed energiaallikad Valgevenes. Valgevene kütuse- ja energiavarud

2024 Autor: Howard Calhoun | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 10:25

Energiaressursside süveneva nappuse probleem on nüüd jõudmas kliimamuutuste probleemi tasemele ja nagu teate, on inimkonna ajalugu energiaressursside eest võitlemise ajalugu. Sarnast olukorda täheldatakse ka XXI sajandil (näiteks sõda Lähis-Idas nafta pärast). Kuid energiaressursside süveneva nappuse probleemi lahendamiseks on ka väärikam viis – alternatiivsed energiaallikad. Valgevenes on see probleem väga asjakohane ja valitsusasutused tegelevad sellega.

Taastuvad energiaallikad Valgevenes

ÜRO terminoloogia määratleb mõiste "taastuvenergia" ja selle allikad. Taastuvate energiaallikate hulka kuuluvad päike, õhumassid, vesi, maakera sisemuse soojus, biomass, puit, turvas.

Kuna Valgevene on varustatud oma traditsiooniliste energiaressurssidega alla 20%, siis loomulikult on selliseid allikaid vaja, et kuidagi kompenseerida omaenda energiaressursside puudumist.

Vahepeal taastuvenergia küsimus(RES) ei tegele mitte ainult energiaprobleemidega riikides. Näiteks on sellised riigid nagu Saksamaa, Rootsi ja Prantsusmaa (kokku üle kahekümne osariigi) loonud Rahvusvahelise Päikeseenergia Seltsi.

Ekspertide prognooside kohaselt moodustab 2040. aastaks maailma energiatootmine ebatraditsioonilistest taastuvatest energiaallikatest 82 protsenti maailma energiatarbimisest. Ülemaailmne trend on aidanud kaasa ebatraditsiooniliste (alternatiivsete) energiaallikate arengule ka Valgevenes.

Uuringud on näidanud, et päikeseenergia on vabariigis kõige otstarbekam, kuna enam kui pool aastast on vahelduva pilvisusega ilm ja pilves on vaid sada viiskümmend päeva (keskmiselt). Tähe kõrgeimat efektiivsust täheldatakse aprillist septembrini.

Alternatiivsed energiaallikad on…

Need on allikad, mis ei saasta keskkonda, nagu see on tänapäeval tuntud ja lai alt levinud energiakandjate: nafta, kivisüsi, tuumakütuse kasutamine.

Esiteks on see päike, tuul. Päike on kõige usaldusväärsem ja keskkonnasõbralikum energiaallikas, sest meie valgusti eksisteerib veel palju miljoneid aastaid. Selle energiat saab salvestada seadmetesse, mida nimetatakse päikesepaneelideks.

Tuult energiaallikana kasutatakse üsna laialdaselt, kuna see on väga tulus. Tuuleenergia on lai alt levinud peamiselt riikides, mis on piiratud klassikaliste energiaressurssidega ja pooldavad sedakeskkonna puhtuse eest. Nende riikide hulka kuulub Valgevene Vabariik.

Märkimisväärset rolli mängivad osariigi märkimisväärsed puiduvarud, mille maksumus on neli korda väiksem kui eksporditud süsivesinikud.

RB ning selle kütuse- ja energiakompleks

Valgevene kütuse- ja energiakompleksil (FEC) ei ole piisav alt oma energiaressursse. Sellega seoses ajab riik energiasäästupoliitikat, mis väljendub nii kohalike energiaallikate kui ka alternatiivenergia arendamisel.

Kütuse- ja energiakompleksi regulaatoriks on Valgevene energeetikaministeerium. Tegemist on suhteliselt noore vabariigi juhtorganiga (loodud 2002. aasta lõpus). Selle aja jooksul võeti vastu ja viidi ellu sihtotstarbelised riiklikud programmid, mille eesmärk on parandada riigi energiasektori efektiivsust.

Valgevene energeetikaministri Vladimir Potupchiki sõnul on vabariik alates 2014. aastast säästnud aastas rohkem kui 200 miljonit dollarit, vähendades kütuste energiaressursside tarbimist, mis moodustab umbes 70% energiakuludest.

Lähitulevikus kavatseb Valgevene energeetikaministeerium tegeleda olulise ülesandega – täiesti uue baasi loomisega kütuse- ja energiakompleksi arendamiseks, mis on tänapäevastes tingimustes tõhus ja keskkonnasõbralik. Need plaanid on fikseeritud "Valgevene Vabariigi energiapoliitika põhisuundades perioodiks kuni 2020".

Eelkõige näeb dokument ette järgmised riigi kütuse- ja energiakompleksi toimimise põhimõtted:

• suurem energiasääst;
• keskkondpuhtus;
• alternatiivenergia alase teadustöö tugevdamine ja selle tulemuste rakendamine;
• väikese elektritootmise arendamine;

Valgevene Vabariigi energiaressursid

Valgevene kütuse- ja energiavarud ei ole väga mitmekesised: nende hulka kuuluvad turvas (kütus), nafta, gaas (seotud), küttepuit jne. Vabariigis on leitud üle üheksa tuhande turbamaardla. Praegu on kasutatud vaid veerand selle kütuse tõestatud varudest.

Fakt on see, et lõviosa turbamaardlatest asub põllumajanduse või looduskaitsega hõivatud aladel, mistõttu on maardlate laialdasem kasutamine ebareaalne.

Nafta ja sellega seotud gaasi maardlad on saadaval Pripjati depressioonis. Maardlad avastati 1956. aastal. Nende ressursside kaevandamisega tegeleb kontsern Belneftekhim. Kuid ekspertide sõnul kestavad need hoiused vaid 30-35 aastat. Tõsi, nafta- ja gaasitootmise väljavaadet Orsha ja Bresti lohkudes kaalutakse, kuid see on üsna kauge.

Metsarikkus võimaldab Valgevenel korraldada küttepuidu ja saematerjalijäätmete tsentraliseeritud hankeid. Aga nende ressursside mahud on nii väikesed, et vabariigi energiavajadus rahuldatakse alla 15%. Ülejäänu moodustab energiaimport, mis muudab Valgevene majanduse väga haavatavaks. Sellises olukorras on vabariik sunnitud mitte ainult energiasäästurežiimi järgima, vaid ka intensiivselt otsima võimalikke alternatiivseid energiaallikaid.

Ebatavaline energia

Alternatiivne energia ilmus palju varem, kui nad olid sunnitud sellest kõikjal rääkima. Inimesed, sealhulgas valgevenelased, kasutasid enam kui kakssada aastat tagasi oma energiamahukate vajaduste rahuldamiseks päikeseenergiat, vee- ja tuuleenergiat. Aga siis ei peetud neid allikaid millekski eriliseks. Inimkond elas loodusega täielikus kooskõlas, rikkumata selle tasakaalu. Söe kasutamine oli sama loomulik kui tuuleenergia, vesi veskite käitamiseks, saeveskid puidu lõikamiseks, viljapeksmiseks ja isegi tekstiili valmistamiseks.

Valgevene alustas isegi selliste „tuuleturbiinide” ja „veepumpade” tootmist, mis võivad olla nii statsionaarsed kui ka mobiilsed. Erilisi tamme nad ei vajanud ehk loodust ei kannatanud. Ja "tuulikuid" võis panna kuhu iganes, kui tuult oli. Sellised energiaallikad moodustasid isegi Valgevene "eksporti", mille tarbijateks olid Venemaa ja Ukraina.

Kaasaegses Valgevenes on vaid tosin alternatiivsetest energiaallikatest toodetud väikest hüdroelektrijaama (HEJ). Valgevene teadlased, kes on tuuleelektrijaamadega (WPP) tegelenud juba Nõukogude Liidu aegadest, pole loonud midagi konkurentsivõimelist. Seda võib kinnitada Zaslavlis asuv Vetromash, kus demonstreeritakse tuulikuid, sarnaselt pool sajandit tagasi toimunud Lääne arengutega, mis on juba ammu vananenud.

Vahepeal kehtestas riik ebatraditsioonilisele energiale teatud piirangud: alates 19. augustist 2015 Valgevene presidendi dekreedigakvoodid on ette nähtud alternatiivsete elektriallikatega käitistele. Piirangud kehtivad Valgevene territooriumil asuvate käitiste elektrilise koguvõimsuse kohta. Reeglid kehtivad kõigile, kes soovivad tegeleda alternatiivenergiaga, sealhulgas välismaistele ettevõtetele.

Valgevene veevarude energia

Olukorra muutumine Valgevene kütuse- ja energiakompleksis (fossiilsete energiaressursside kõrge hind, keskkonnaseisundi halvenemine, mis sundis riiki võtma teatud kohustusi kahjulike heitmete vähendamiseks atmosfääri jne.) tõi kaasa vajaduse revideerida vaateid tööstuse, vabariigi energiabilansi komponentide kohta. Üks selline valdkond on hüdroenergia. Valgevenes, nagu teate, on jõed Dnepri, Lääne-Dvina ja Neman. Need voolavad mööda tasandikku, kuid mõnel pool on neid ümbritsetud kõrgete kallastega ja kärestikuga. Kõik see kaasneb hüdroelektrijaamade rajamisega, mis praegust nafta-, kivisöe- ja gaasipuudust arvestades annab olulise võimaluse seda vähendada. Valgevene kütuse- ja energiakompleksis on esiplaanile tõusnud alternatiivenergia.

Sellest lähtuv alt kinnitas Valgevene ministrite kabinet hüdroelektrijaamade ehitamise riikliku programmi. Selle dokumendi kohaselt oli kavas ehitada hüdroelektrijaam Nemanile (Grodno linna kohale ja alla), Zapadnaja Dvinasse (Verhnedvinskaja, Bešenkovitšiskaja, Vitebskaja ja Polotskaja).

Dneprit kui kõige aeglasemat jõge kaaluti hüdroelektrijaama ehitamiseks viimati. Ehitus planeeritud 2020.aneli väikese võimsusega HEJd, sealhulgas Oršanskaja, Šklovskaja, Retšitskaja ja Mogilevskaja.

Teenimatult unustatud

Kokku voolab Valgevene Vabariigis üle kahekümne tuhande väikese jõe, mille pikkus on 90 tuhat km. Ja seda tohutut vee- ja energiapotentsiaali kasutab ainult 3%.

Seda ressurssi hakati arendama 50ndatel. Vabariiki hakati ehitama väikeseid hüdroelektrijaamu. Esimene ehitati 1954. aastal, Osipovichi hüdroelektrijaam Svislochi jõel. Selle võimsus oli vaid 2,25 MW. Muide, hüdroelektrijaam töötab siiani.

Kuid 1960. aastateks oli väikehüdroenergia riigi elektrisüsteemide esilekerkimise tõttu tagaplaanile jäänud. Maatarbija viidi üle uutele võimsatele süsteemidele ja vajadus väikeste hüdroelektrijaamade järele kadus iseenesest.

Sellega seoses lõpetati enamik ehitatud väikestest HEJdest, kuna rajatiste maksumus osutus liiga kõrgeks. Selle tulemusena oli 1980. aastate lõpuks Valgevenes alles vaid kuus HEJ-d, mis tootsid veidi üle 18 miljoni kW aastas.

Kuid hilisem elu muutis energeetikud taas väikeste hüdroelektrijaamade (SHPP) poole. Samal ajal osutusid sellised alternatiivsed energiaallikad Valgevenes võimalikuks nii varem kasutuselt kõrvaldatud energiaallikate taastamise kui ka uute SHP-de ehitamise kaudu. See ei nõudnud põllumajandusmaa üleujutamist.

Väikestel jõgedel on võimalik kasutada veehoidlaid ka muudel, mitteenergeetilistel eesmärkidel. Siin on see üsnaon asjakohane ehitada 6 tuhande kW võimsusega väikeelektrijaam, mille tasuvus on viis kuni kuus aastat.

Roheliste esindajad kinnitavad, et SHPP ei koorma keskkonda.

Valgevene võimud kavatsevad 2020. aastaks kahekordistada selliste HEJde koguvõimsust. Sellega seoses näitavad välisinvestorid teatavat huvi riiki väikeste hüdroelektrijaamade ehitamise vastu, kes kannavad 78,4% väikesemahuliste elektrijaamade ehitamise kuludest.

Tuul teenib jätkuv alt inimest

Tuuleenergia Valgevenes aitab lahendada paljusid raskesti ligipääsetavates kohtades asuvate väikeste rajatiste toiteallikaga seotud probleeme. Seetõttu jääb õhumasside energia kasutamise küsimus vabariigi kütuse- ja energiakompleksi jaoks aktuaalseks.

Viimastel aastatel on riigis välja selgitatud umbes 1840 kohta, kuhu on võimalik paigaldada tuulikut või tuulikut. Need on peamiselt kuni 80 m kõrgused künkad, mille tipus ulatub tuule kiirus viie või enama meetrini sekundis.

Praegu asuvad sellised süsteemid Minski, Grodno, Mogilevi ja Vitebski oblastis. Kõige võimsam tuuleturbiin (1,5 MW) teenindab Grabniki küla (Grodno piirkond) elanikke. Samas piirkonnas asuv rajoonikeskus Novogrudok varustab elektriga riigile kuuluvale tuulikule (ainsale omataolisele). Plaanis on paigaldada veel viis tuulikut.

Terve tuuleveskite parkplaanitakse püstitada Ošmjanõ oblastis asuvasse külla Lužištše. Ehitust rahastavad investorid ja see jätkub aastani 2020.

Jätkusuutlik kodu

Selles mõistes hõlmab inimkond struktuuri, mille energiavarustus toimub ainult ebatraditsiooniliste energiaallikate arvelt.

Kodu jaoks saab alternatiivset energiat saada päikesevalguse ja tuule voolust, mis tuleneb mikrohüdroelektrijaamade tööst ja biomassi töötlemisest biogaasi tootmiseks.

Päikeseenergia kasutamine pakub jätkusuutliku kodu loomiseks erilist huvi, kuid mõned tegurid muudavad sellise kinnisvara omaniku plaane tõsiselt. Esiteks on need kulud: päikesekollektorid, seadmete paigaldus, juhtimissüsteem ja hooldus lähevad maksma märkimisväärse summa (keskmise maja 3 kW päikesepatarei maksab 15 tuhat eurot).

Ometi on teatav huvi majade vastu, mis on ehitatud meetodil, mida nimetatakse "päikesearhitektuuriks". Selle olemus seisneb selles, et majal peab olema katus, mille lõunaosa pindala on vähem alt 100 m22. Sel juhul peaks maja asuma Valgevene pealinna laiuskraadil. Sellest piisab isegi talvel ruumide kütmiseks.

Samas ei ole selline päikeseenergia kasutamine Valgevenes piisav alt tähelepanu pälvinud. Praegu on sellel põhimõttel ehitatud vaid üks hoone - Saksa Rahvusvaheline Hariduskeskus. Samal ajal võib selliste rajatiste rajamine vähendada soojustarbimist 80 kW/m2 aastas.

Tuulikute kasutamine annab kodule sarnase võimaluse olla roheline. Kuid me ei tohiks unustada, et Valgevenes ei ületa tuule keskmine kiirus 5 m/s ja normaalseks tööks nõuavad kaasaegsed süsteemid kiirust kuni 10 m/s. Seetõttu tasub ekspertide hinnangul sellesse riiki paigaldatud tuulik end ära alles neljakümne aasta pärast.

See kõik käib aga elektri kohta, kuid päikese taastuvenergiat võib eramajas kasutada päikeseboilerina. Süsteem on väga tõhus ega sõltu ilmastiku- ja kliimatingimustest. Selle abiga saate ruumi isegi osaliselt soojendada. Lisaks tarbib see mitte rohkem kui 45 W ja maksab 3,8 tuhat eurot (koos paigaldusega). Selle tasuvusaeg ei ületa nelja aastat.

Järeldus

Kahjuks ei suuda alternatiivsed energiaallikad Valgevenes (ja mitte ainult seal) täna ega ka lähitulevikus traditsioonilisi energiaallikaid täielikult asendada.

Päikeseenergia ei saa tööstuslikus mastaabis selliseks allikaks lihtsal põhjusel – päikeseenergia voo madalal tihedusel. Arvestades asjaolu, et Valgevenes on päikesepaisteline vaid kolmandik aastast, näitavad arvutused, et üle 30% vabariigi territooriumist tuleb oma elektrivajaduse rahuldamiseks loovutada päikeseelektrijaamadele. Kuid isegi kui see tingimus on täidetud, ei tohiks unustada, et need arvutused tehti, võttes arvesse jaamade efektiivsust, mis on 100%. Tegelikult on täna see näitaja kümme kuni viisteist protsenti.

Selgub, et sisseTegelikult on päikeseelektrijaamade jaoks vaja kogu Valgevene ala ja osa selle naaberriikide territooriumidest. Lisaks nõuab päikesejaamade ehitamine ja käitamine tohutuid kulusid.

Sarnast olukorda on täheldatud tuuleenergia, jõgede ja geotermiliste allikate kasutamisel.