Situatsiooniline lähenemine: kontseptsioon, olemus, rakendus

2024 Autor: Howard Calhoun | [email protected]. Viimati modifitseeritud: 2023-12-17 10:25

On hea, kui on olemas juhis, kuidas antud olukorras tegutseda. Siin tegi inimene vea ja talle esitati kohe tegevuskava - see on mugav ja pole vaja mõelda. Ainult tänapäeva maailmas see alati ei tööta, inimeste "jambide" varieeruvus on ammendamatu, seetõttu pole kunagi olnud ega tule ka universaalseid nõuandeid õige käitumise kohta. Sama kehtib ka ettevõtluse arendamise kohta. Iga ettevõte, nagu ka inimene, on omal moel individuaalne, mistõttu pole üllatav, et standardsed juhtimisteooriad on unustuse hõlma vajunud, tehes ruumi situatsioonipõhisele lähenemisele.

Lühike sissejuhatus

Situatsioonipõhine lähenemine on andnud suure panuse juhtimise teooriasse. Keskseks punktiks on siin olukord – teatud asjaolude kogum, mis mõjutavad organisatsiooni tegevust. Seda lähenemist kasutades saavad juhid aru, milliseid tehnikaid antud olukorras eesmärgi saavutamiseks kasutada.

Nagu süsteemne lähenemine, on ka situatsioonipõhine lähenemine viis mõelda organisatsiooni probleemidele ja nende lahendustele,mitte reeglite ja juhiste kogum. See lähenemisviis püüab siduda konkreetsed tehnikad nende vastavate olukordadega, et saavutada ettevõtte eesmärgid kõige tõhusamal viisil.

Üldiselt võib seda tehnikat juhtimistegevuses kirjeldada nii: ettevõttes tekib mingi olukord, juht analüüsib seda, rakendab meetodeid probleemide kõrvaldamiseks ja muudab personali töö efektiivsemaks.

Alusta

Eelmise sajandi 60. aastate alguseks tekkis päris palju teadusliku juhtimise koolkondi. Igaüks neist demonstreeris omal moel diferentseerumisprotsessi juhtimisprobleemide teadusliku uurimistöö valdkonnas. Võib-olla ajendas see teadlasi püüdma ühendada samadel kontseptsioonidel põhinevaid koolkondi ja suundi. Sel ajal püüdsid teadlased peatada teadusuuringute hoogu, mille tõttu juhtimisteooriast sai tõeline džungel.

1964. aastal võeti Ameerika Juhtimisakadeemia koosolekul vastu resolutsioon luua ühtne juhtimisteooria, mis võiks selgitada kõiki nähtusi, millega juht juhtimispraktikas kokku võib puutuda. Ja ühildada erinevaid ja mõnikord vastandlikke mõisteid, luues aluse praktiliste nõuannete rakendamiseks.

Ühtne, nn ühendav teooria osutus uueks olukorrapõhiseks juhtimise teooriaks. Selle autor oli professor R. Mockler (St. Johni Ülikool, New York). Öelgu autor, et džungliks pidada on rumalkaasaegne juhtimisteooria, ignoreerides situatsioonilist lähenemist, ei tunnistanud ta seda millekski põhimõtteliselt uueks.

Esmamainimised

Juhtimise situatsioonilist lähenemist mainis juba 1954. aastal P. Drucker raamatus “Juhtimispraktika”, kus ta kujundas selle teooria põhijooned. Koos teadlase ja tema koolikaaslastega kaitsesid olukordade analüüsimise vajadust otsustamiseks ka teised teoreetikud. Mockler arvas, et katse käsitleda olukorrateooriat ühendava kontseptsioonina on juhtimises eranditult uus suund. Tõsi, teadlane väitis, et situatsioonipõhine lähenemine ei kujunenud välja seetõttu, et teadusringkonnad otsustasid luua ühtse juhtimisteooria, vaid pigem vajadusest teoreetilised arengud praktikasse ümber orienteerida.

Tegelike tingimuste uurimine

Mauclair püüdis selgitada sellise suhtumise põhjuseid juhtimisteooriasse järgmiselt. Olukorrad, milles juht peab tegutsema, on nii mitmekesised, et olemasolevad teooriad ei suuda rahuldada praktilisi vajadusi. On hea, kui on kehtestatud valitsemispõhimõtted, kuid elus sellest ei piisa. Seetõttu, hoolimata sellest, kui palju te erinevaid teooriaid arendate, ei anta juhtidele 100% praktilisi tegevusjuhiseid. Palju parem on välja töötada tingimuslikud situatsioonipõhimõtted, mida saab vajadusel kasutada.

Uue situatsioonipõhise lähenemisviisi väljatöötamisel hakati keskenduma tegelike tingimuste uurimisele, millesvõi mõni muu ettevõte. Nendest olukordadest lähtuv alt tuleks välja töötada spetsiifilised ja ainulaadsed organisatsioonilised struktuurid. Situatsioonipõhine lähenemine juhtimisele julgustas juhte looma organisatsiooni teoreetilisi mudeleid, kus väliseid tegureid iseloomustasid kontekstuaalsed, omavahel seotud muutujad

Probleemi lahendamine

Situatsioonipõhise lähenemisviisi teooria pooldajad ütlesid, et juhtkond peaks lahendama kolm probleemi:

1. Loo olukorra mudel.
2. Modelleeri linkide funktsionaalseid suhteid.
3. Saadud andmete põhjal tehke ja reprodutseerige juhtimisotsuseid.

Lõika arendusse

Juhtimise situatsioonilist lähenemist käsitleti kõige üksikasjalikum alt P. Lawrence'i ja J. Lorschi töös "Organisatsioon ja keskkond". Nende teooria lähtekoht oli, et a priori ei ole ühest organiseerimisviisi, sest ettevõtete erinevatel arenguetappidel on vaja juurutada erinevaid organisatsioonilisi struktuure, mis vastavad ettevõtete tegelikele vajadustele.

See lähenemine ajendas teisi spetsialiste välja töötama spetsiifilisi organisatsioonilisi struktuure. Väärib märkimist, et olukorrapõhine juhtimiskäsitlus on mõjutanud kõiki juhtimiskoolkondi. Nii ilmus F. Fiedleri teos "Juhtimise efektiivsuse teooria". Teadlane püüdis kindlaks teha rühmakäitumise tüübid ja olukorrad ning pakkuda välja kõige sobivama valitsemisstiili.

Sarnaseid uuringuid kasutas W. White. Ta tahtis kindlaks teha, mis tüüpi töötaja käitub ja midakuidas neid mõjutavad erinevad juhtimismeetodid. Sellised ja sarnased uuringud viitavad sellele, et olustikupõhine lähenemine on hakanud populaarsust koguma. See tähendas, et teadusringkonnad olid eemaldunud soovist kujundada juhtimistegevuse universaalsed põhimõtted.

Situatsioonipõhise lähenemise olemus

Selle teooria kohta võib öelda järgmist: sellel on oma "sisendid" ja "väljundid" ning see kohaneb aktiivselt väga muutliku välis- ja sisekeskkonnaga. Sellest lähtuv alt tuleb otsida organisatsioonis toimuva peamisi põhjusi väljaspool seda - kus see tegelikult toimib. Selles lähenemises on saanud võtmetähtsusega probleemolukorra kontseptsioon. Väärib märkimist, et teooria ei vaidlusta kuidagi teisi juhtimispõhimõtteid, vaid väidab, et eesmärkide edukaks saavutamiseks peab organisatsioon rakendama mitte ainult üldise iseloomuga tehnikaid.

Iga juhtimisotsus peaks olenev alt olukorrast varieeruma, sest juhtimise peamine kunst peaks olema oskus valida probleemsete olukordadega toimetulekuks õiged tehnikad.

Põhitõed

Situatsioonipõhine lähenemine organisatsioonis põhineb neljal põhisättel ja kõik need on seotud juhi tööga. Temast sõltub ju ettevõtte saatus:

1. Iga juht peaks teadma tõhusaid professionaalse juhtimise vahendeid. Ta peab mõistma juhtimisprotsessi, indiviidi ja grupi käitumist, omama analüüsivõimet, teadma planeerimis- ja kontrollimeetodeid.
2. Peaon kohustatud ette nägema konkreetse juhtimismeetodi kasutamise tagajärjed. Tehke kindlaks rakendatava kontseptsiooni tugevad ja nõrgad küljed ning kirjeldage olukorda võrdlev alt.
3. Olukorra õige tõlgendamine aitab juhil tuvastada kõige olulisemad tegurid.
4. Juht peab kooskõlastama valitud juhtimisvõtted teatud tingimustega, et tagada suurim efektiivsus eesmärgi saavutamisel.

Neile, kes ei saa aru

Vaatamata sellele, et situatsioonipõhine lähenemine, erinev alt teistest juhtimisteooriatest, näitab selgelt, et põhimõtteliselt pole paremat majandamisviisi, leidus teadlasi, kes sellest päris hästi aru ei saanud. Nad rõhutasid jätkuv alt vajadust toetuda teadusele. Kui aga kirjeldada lühid alt juhi tegevust, saab selgeks, et juhtimises on rakendatav just situatsioonipõhine lähenemine, mitte teaduslikud dogmad nende hävimatute viisidega.

Tõendid Odiorne'i kohta

Võtame näiteks ühe teadlase uurimistöö, kes väitis, et a priori ei saa olla juhtimisteadust, sest juhtimine on kunst, mis trotsib reegleid ja mida ei saa lahti mõtestada.

Michigani ülikooli professor J. Odiorne ütles, et juhtimistegevust on võimatu viia teatud mustrite, normide ja reeglite järgi. Olemasolevad teooriad käsitlevad väga lihtsustatult erinevaid olukordi, millega juht peab silmitsi seisma. Odiorne'i empiirilisus taandub ainulaadsetele ja kordumatutele kogemustelejuhid. Selle kogemuse saavutamiseks tuleb mitte ainult uurida praegust olukorda, vaid õppida ka ellu jääma.

Olukorrapiirangud

Samuti märkis Odiorne, et enamik juhiga seotud asjaolusid ei lase üldse analüüsida, mistõttu nimetas ta viis põhjust, miks juhtimisteadust on võimatu luua:

1. Juht on pidevas situatsioonis, see tähendab, et tal pole aega ühest olukorrast välja tulla, peab ta kohe sisenema teise. Niipea, kui inimene on jõudnud otsuse langetada, leiab ta, et raskuste hulk on mitmekordistunud. Ainult varasemaid kogemusi appi võttes saab juht end uuteks muutusteks ette valmistada.
2. Õnn on juhi jaoks ülim alt tähtis. Kahju, et enamik teooriaid teeb talle alla.
3. Konkurents ja konfliktid. Põhimõtteliselt keskendub teadlane igavesele konfliktile ressursside jaotamise üle. Selles ei ole kunagi võitjaid ega kaotajaid ning kõik juhtimisteooriad aitavad selles vaidluses ainult aega võita.
4. Süütunne. See on igale juhile omane ja kuna see ei jäta teda kunagi, mõjutab see käitumist ja otsuste tegemist.
5. Juhi surm oli Odiorne'i tugevaim argument teadusliku juhtimisteooria võimalikkuse vastu.

Inimene on oma olemuselt keeruline ja tingimused, milles ta peab pidev alt tegutsema, ei muutu kunagi nii lihtsaks, et neid saaks käsitleda matemaatika kontekstisvalemid. Mis puutub situatsiooniteooriasse, siis see peab olema eksistentsialistlik, kuna selle lähtepunktiks on inimene – ebastabiilne ja mitmetähenduslik substants. Selles seisnebki situatsioonilise lähenemise rakendamise olemus: juhtimistegevuses aitab ainult inimene, tema kogutud kogemused ja analüüsivõime.